Mehhiko

Ettevalmistused algasid poolteist aastat tagasi, 2018. aasta märtsikuus. Kõik sai alguse sellest, et mul tekkis suur soov reisida. Mõte kuhugi vabatahtlikuks minna on minuga kaasas käinud juba mõnda aega, kuid kordagi varem polnud ma mõelnud Eestist kaugemale. Lihtsad märksõnad nagu näiteks „birds, voluntary work” või „bird conservation, voluntary work” andsid ühe esimese vastena Operation Wallacea. Truu abiline Google aitab alati.

Operation Wallacea (Opwall) on organisatsioon, millel on kümneid projekte üle maailma: Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Okeaanis, Aafrikas ja mujalgi. Kõik projektid keskenduvad eluslooduse uurimisele ja vajadusel kaitsmisele kohtades, kus varasemad uuringud on puudulikud või andmed vajavad uuendamist. Opwalli lehel pakkus mulle eriti huvi kõik, mis oli seotud lindudega. Kribasin kokku enda linnu-CV, mis koosnes peamiselt erinevatest välitöökogemustest, rõngastuskogemusest jms. Saatsin ära. Ei läinud kaua aega, kui sain vastuse Mehhiko ekspeditsooni koordinaatorilt küsimusega, kas ma tahan tulla Mehhikosse välitöid läbi viima?

Ma vastasin, et kahjuks ei saa tulla. Kuupäevad olid kindlalt määratud ja mulle tundus, et ma ei saa lihtsalt niisama kaheks kuuks Eestist ära minna. Tekkis palju küsimusi, ei tahtnud koolist puududa see oli natuke liiga suur samm tundmatusse – lõin araks. Samas mõte sellisest ekspeditsiooonist painas mind veel mõnda aega. Vastasin, et ma kindlasti tahan sellele ekspeditsioonile tulla, kuid lihtsalt mitte sel aastal. Sain vastuseks, et kui ma soovin järgmise aasta ekspeditsioonist osa võtta, siis lihtsalt pean neile kirjutama ja meelde tuletama.

Möödus 10 kuud kui ma võtsin kätte ja kirjutasin Mehhiko ekspeditsooni koordinaatoritele, et kas 2019. aasta staffi kokku panemine on juba alanud ja et kas mulle on ka kohta? Vaid mõni tund hiljem sain vastuseks, et kui soovin, olen oodatud Mehhikosse. Super! Hakkasin taas kõhklema. Kuupäevad polnud veel teada, karta oli, et see kattub nii mõnegi teise üritusega, näiteks kooli lõpuaktusega. Nii pea kui nii ekspeditsiooni kui ka kooli lõpuaktuse kuupäevad olid selged, mõistsin, et ühe neist pean ära jätma. See otsus ei sündinud päevapealt, kuid kui päris aus olla, siis 2 kuud troopikas tundus väga ahvatlevalt. Vastasin koordinaatoritele, et nad võivad minuga arvestada.

On 10. juuni, ma olen Tallinna lennujaamas, läbisin mõni minut tagasi turvakontrolli ja ootan nüüd enda esimest lendu. Ees ootab 4 lendu: Tallinn->Varssavi->Amsterdam->Dallas->Cancun. 18 kg kaalunud matkakott reisib ilma minuta, esmalt Amsterdami ja sealt hiljem edasi Cancuni. Käsipagasisse mahutasin kõik fotovarustuse, arvuti, akupangad jms. Tõenäoliselt käsipagas kaalub rohkem kui lubatud, kuid õnneks seda ei kontrollita. Kui lennates või lendude vahel tekib aega, saan teha veidi eeltööd nii lindude kui hispaania keele vallas.

Varssavi lennujaamas maandudes võtab mind vastu meeletu palavus. Avan Poolas nähtud lindude liiginimekirja: lennujaamas ja selle läheduses lendab mitu tuuletallajat. Ühe liigiga hetkel nimekiri piirdubki. Varssav-Amsterdam lend kulgeb üsna hüplikult, kuid kokkuvõttes õnnelikult. Minu seljakott on ühes tükis koos kõigi asjadega jõudnud kohale. Pean öö veetma lennujaamas.

Olen varemgi ööbinud lennujaamas, kuid sedapuhku olen üksi. See on vist esimene kord, kui ma reisin terve reisi üksi. Õnneks olen ma varem lennujaamades (k.a. Amsterdami) päris palju seigelnud ning oskan leida kohti, kuhu tahan minna. Kuna tahan und säästa lendamise ajaks, siis otsustan magada võimalikult vähe (lisaks kardan ka check-in’i maha magada).

Lend Amsterdamist Dallasesse kestab natuke üle 9 tunni. Minu plaan töötas päris hästi, juba enne õhku tõusmist olen unenägudemaailmas ning ei lase end suurest mürast, turbulensist ja minu ees istuvast kolmest imikust segada. Dallase lennujaamas polnud ma varem viibinud, see oi meeletult suur, kuid samas väga reisijasõbralik. Leidin gate’i võrdlemisi kiirelt üles ja jäi üle vaid loota, et ka minu matkakott leiab õnnelikult tee Cancuni suunduva lennuki peale. Lennates veedetud tunnid mööduvad kui silmapilk ning peagi olen Cancuni lennujaama ees ja otsin transporti hostelisse. Lennujaama uksest välja astudes tunnen, et olen astunud kasvuhoonesse. Oodatud end ootamatu kuumus paneb imestama, sest peagi on südaöö. Pärast mõningast ekslemist leian üles hosteli ja mul tekib lõpuks tunne, et see kõik ongi päris. Ma veedan järgmised 7 nädalat Mehhikos. Olen endiselt teadmatuses, mis ees ootab.

12.06

Hommikul check-out’i tehes saan aru, et ekspeditsioonile suundujaid on veel, suundume kogu kambaga bussile. Cancun on minu lõppsihtpunktist, Calakmulist, 6h bussisõidu kaugusel. Plaanin seda aega kasutada magamiseks ja bussiaknast lindude vaatlemiseks. Nii pea, kui õues läheb valgeks saan kirja retke esimesed liigid. Hea on, et vahetult enne retke sain kätte ka Mehhiko ja Kesk-Ameerika lindude määraja. Mehhikos on nähtud üle 1200 linnuliigi, rohkem kui kümnendikku kogu maailma linnuliikidest. Mis see siis ikka on seda ühte õiget sealt välja otsida. Tundub, et arvukaim lind asulate läheduses on Great-tailed grackle, ning Brown jay. Üksik Groove-billed ani puu otsas, ning Collared dove (esimene lind, keda olen varemgi näinud, kaelus-turteltuvi) tee ääres. Pärast 4 tundi sõitmist saan lõpuks võimaluse vett osta, vaatamata sellele, et pood, mille juures peatusime on imeväike ja kaubavalik piirdub vaid limonaadi ja krõpsudega. Peamiselt jalgade sirutamiseks mõeldud paus muutub minu jaoks edukaks linnuvaatluseks, kui paarikümne meetri kaugusele puu otsa maandub isane Masked tityra, kes ei lase end kaua imetleda. Iga peatus või uus koht annab hea võimaluse uute liikide nägemiseks ja poepeatus tõestab end veelgi. Üle tee antenni otsa maandub Tropical mockingbird, ning elektriliinil istub Great kiskadee. Sõit jätkub, paar tundi veel minna ning kuna tee kulgeb erinevate istanduste ja põllulappide ääres, otsin potentsiaalseid röövlinde. Ei pea kaua ootama, kauguses on näha tiirutamas mitmeid tumedaid röövline, saan kirja kaks liiki: Black vulture ja Turkey vulture.

Masked tityra

Tee camp KM20 juurde saab alguse Xpujil’ist ja on täpselt 20 kilomeetrit pikk. Tee on tegelikult umbes 60 kilomeetrit pikk ja viib Calakmuli, maiade ühte suurimasse linna. KM20 on nö baas, kõige suurem ja kõige rohkemate mugavustega camp. Mugavusteks võib lugeda paar tundi elektrit ja üks külm dušš (kõik hooned koguvad vihmavett) päevas. Mobiililevi puudub, rääkimata internetist. James, esimene Team bird liige, kellega ma tutvusin, on varem käinud Costa-Ricas, nii et ta on veidi tuttav ka Mehhiko lindudega. Määrajate abiga leiame camp’i ümbert mitu Social flycatcher’i paari, aeg-ajalt on näha tiirutamas Bat falcon’it, ning metsast kostub Great tinamout’i valjuhäälseid ja veidi melanhoolseid noote. Camp’i alal olles võib käia ringi plätude ja lühikeste varrukatega, kuid niipea, kui alalt välja minna, tuleb pikad riided selga panna. Midagi hullu ei ole, kuid metsas on mõningaid mürgiseid loomi või taimi, ei tasu riskida. Õhtu jooksul lisandub liiginimekirja veel Lesser tinamout (great tinamout’iga võrreldes omajagu kõrgema sagedusega hääl), Melodious blackbird, Collared aracari, Golden-fronted woodpecker ja Brown jay. Enda asju telgis lahti pakkides ning hiljem hambaid pestes on kaugusest kuulda ka Motted owl’i huikeid. Pimeduse saabudes ilmuvad kusagilt välja ka ööliblikad, umbes käelabasuurune Black witch-moth ilmub sageli taskulambivalguse peale kohale.

Brown Jay (pruunnäär) maiustamas oma lemmiktoidu, Chechen'i marjade kallal

13.06 

Telgis magamine pole lihtne, kui ööpäevläbi on temperatuur 30+ kraadi, vaatamata sellele andis mingi metsast tulnud hääl mulle uue unenäoliigi, täpikhuiga. See liik pole siin levinud. Neljapäev, 13.06, on pühendatud kohalike olude ja enda välitöökaaslastega tutvumisele. Mõned loengud välitööde eesmärgist ja üldiselt ohutusest täidavad terve päeva. Lootuses uusi linnuliike näha, käisin kaaslinnuvaatlejatega veidi ringi: mitmes kohas oli kuulda Keel-billed toucan’i häält, mis võib esmapilgult tekitada tunde, et läheduses krooksub konn.

Pesa ehitav Yellow-olive Flycatcher

Calakmuli looduskaitsealale pühendatud muuseumi kõrvalt leidsime ka Yellow-olive flycatcher’i paari ning teel, mis kulgeb edasi Calakmuli linnani (või sellele, mis sellest järele on jäänud) kõndis Great kurasow, kusagil eemal kisendas Yucatan parrot. Viimane on Yucatani poolsaarele endeemne papagoiliik. Minule üllatuslikult on Yucatani poolsaarel päris mitmeid endeemseid linnuliike ning mitmetel ka mujal levinud linnuliikidel on siin „kohalik” aktsent. Seetõttu ei saa usaldada kõiki internetist leitud linnuhäälte lindistusi. Kuna camp on inimasustusest pigem eemal, on loodus siin väga „lähedal”. Igal pool on näha sisalikke, liblikaid ja teisi loomi. Iga aasta nähakse ka jaaguare või muid kaslasi. Jaaguari, puuma ja otseloti jäljed uuritavatel transektidel on tavalised ning sageli jäävad nad ka rajakaamerasse, kuid päriselt looma nägemine on harv juhus.

Kuna väidetavalt on siin lindude korduspüükide tõenäosus väga väike, sest linnud on suurel alal väga hajutatult, lindudele rõngaid jalga ei panda, vaid selle asemel kasutatakse hiljuti püütud lindude tuvastamiseks küünelakki. Igal värvil on oma tähendus ja kokkuvõttes on tulemuseks erinevatest värvidest koosnev kood. Mujal maailmas rõngad ju maksavad ka. Küünelakkidega teeme eriti põhjalikult tutvust kogu linnuvarustust üle vaadates ja sorteerides ning nii mõnelgi meist saavad küüned kenasti lakitud. Kogu linnuvarustus tuleb jagada neljaks, sest üks hetk on avatud 4 camp’i: KM20, Homigureo, Mancalone ja Dos Naciones. Viimane asub kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel Guatemaala ja Mehhiko piirist.

 Muuseumi katuse all tukastas alati vähemalt üks Bat Falcon (nahkhiirepistrik) 

Iga sammu peale krabistas keegi alustaimestikus, pildil umbes 30 cm pikkune (koos sabaga) sisalik

Collared Aracari (kaelustuukan) 

Vahel on sellel teel nähtud jaaguarit, mina taban vaid Ocellated Turkey (silmikkalkun)

Üks piirkonna sümboleid, Keel-billed Toucan (vääveltuukan)

14.06 

Esimene nädal kulub peamiselt ettevalmistuste tegemiseks, tööprotsessi ja loodusega tutvumiseks. Reedel, 14.06, ärkan kell 4 vältimatu vetsu külastamise vajaduse peale. Enne magama minekut ei taha eriti vett juua, kuid midagi pole teha. Kogu aeg peab vett jooma. Health and safety loengus oli range soovitus juua vähemalt 4 liitrit vett päevas, kuid reaalsuses olen ma joonud palju rohkem. Keskpäeval paistab päike lagipähe ning tõenäosus, et mõnest üksikust pilvest sajab vihma on väike. Vihmaperiood algab sügisel, seni tuleb leppida üksikute ootamatute vihmavalangutega, nagu troopikas ikka.

Päev tõotab tulla huvitav, sest saame esimese võimaluse metsa transektile minna. Nagu võis karta, Murphy seadus kehtib ka Mehhikos: hommiku esimesed paar tundi sadas pidevalt vihma ning seetõttu Team Bird pidi kurvalt söögiruumis istuma ja värskeid kohalikke mangosid sööma. Vähemalt seegi lohutas veidi. Kui vihm järele jäi oli õhus tunda palju rohkem lõhnu ning muidu lämmatav õhk oli ajutiselt palju talutavam. Science room’i kõrval hakkas laulma Spot-breasted wren, ning parkla kõrval oleva puutüüka otsas istuv Boat-billed flycatcher ei lasknud end paarist linnuvaatlejast üldsegi segada.

Transekt nr. 2 on umbes 400 meetrit KM20st põhjasuunas ning kulgeb läbi kõrge lehtmetsa mõne kilomeetri läände. Kuna standardpüüki enam teha ei saanud ja tegemist oli niikuinii lihtsalt „treeninguga”, siis panime üles kolm võrku.

Kuna õhukese lehekihi all oli kohe kivi, tuli võrguteibad siduda puude külge 

Metsas on linde üsna raske kätte saada nii et otsustame ka veidi ringi jalutada, et kohalike lindudega rohkem tuttavaks saada. Väidetavalt on siin piirkonnas veidi üle 400 liigi nähtud. Kauguses laulab Garthered trogon, kelle katkendlikud huiked summutatab peagi metsa madalamas osas liikuv Red-legged honeycreeper’i perekond, tundus, et lisaks ema- ja isalinnule liikus veel paar isendit. Liiginimekirja lisandub veel mitmeid värvulisi: Eye-ringed flatbill, Red-throated ant-tanager, Lesser greenlet (tundub, et üks tavalisimaid värvulisi siin piirkonnas), Rose-throated tanager (üks piirkonna endeemidest), Blue bunting, Northern bentbill, Tawny-winged woodcreeper, Dusky-capped flycatcher ja Royal flycatcher. Eraldi väärib mainimist rähnide ja käblikute liigiline mitmekesisus. Mehhikos ja Kesk-Ameerikas on 42 rähniliiki, mis on neli korda rohkem kui Lääne-Palearktises, lisaks on Mehhikos ja Kesk-Ameerikas 37 erinevat käblikut. 37 korda rohkem käblikuliike, kui Lääne-Palearktises! Hommikuse vaatlussessiooni käigus kuuleme Smokey-brown woodpecker’i, Chestnut-coloured woodpecker’i ja Golden-olive woodpecker’i, Carolina wren’i, White-bellied wren’i ja Plain xenops’i (viimane pole küll tegelikult käblikuga lähedalt sugulane, kuid näeb väga sarnane välja) häält. Kaugemal huikab ka Grey hawk ning suure kisaga lendavad üle White-fronted parrot’id. Yucatan parrot ja white-fronted parrot on väga sarnased, vahet tegemine käib peamiselt hääle järgi, kuid seegi pole lihtne. Kohalikud linnugurud pole ka alati liigi määramisel ühte meelt. Leiame puuladvast ka vaikselt tegutseva Olive-throated parakeet’i ning garthered trogonile näeme lisaks ka Collared trogon’it ja Black-headed trogon’it.

Esimene püütud lind, Wedge-tailed Sabrewing

Paaritunnise võrgusessiooni tipphetkeks on võrku lennanud Wedge-tailed sabrewing, retke esimene koolibri. Tagasiteel kuuleme ka Northern-barred woodcreeper’it. Kõik linnud ja linnuhääled on uued, paljud lähevad ühest kõrvast sisse ja otse teisest välja. Loodetavasti aja jooksul ikka mõni kulub pähe ka. Pärastlõunal, 15-ajal lähme taas transekt 2le, et veel kohalikust linnustikust rohkem aimu saada. Transektil kuuleme Ivory-billed woodcreeperi kurba laulu, mis meenutab mulle mets-lehelinnu nö vihmalaulu.

Blue-crowned Motmot (diadeem-motmot)

Tee ääres puu otsas istuvad Blue-crowned motmot ja Turqouise-browed motmot, linnud, keda olen alati tahtnud väga looduses kohata. Roadside-hawk tegi häält liigile väga iseloomulikus kohas, tee ääres. Camp’i keskel olevate puude otsas askeldas erksavärviline Green jay. Ühe päevaga 23 lifer’it, võib rahule jääda.

Kuna hommikul ärgatakse erineval ajal on hommikusöök alati köögis olemas ning mis on kõige parem, linnu-inimesed võivad süüa mitu hommikusööki, sest me tõuseme teistest mitu tundi varem Lõunal ja õhtul on menüüs soe toit, mis alati vähemalt korra päevas sisaldab ube. Toit on nädalases tsüklis ehk kindlal päeval on kindel toit, kuid tänu sellele, et nädalas on seitse päeva, ei ole mul selle vastu midagi, mitmekesisus säilib. Söök (k.a. oad) on alati väga hea, kuid täiesti teistsugune sellest, mida ma tavaliselt kodus või koolis söön. Joogiks on kas mango-, laimi- või ananassimahl, mis on värskelt kohalikest viljadest pressitud. See on ka ainus jook, mis on külm, sest joogiveekanistrid lähevad tahes-tahtmata soojaks ning nende sees olev vesi on kogu aeg leige. Magustoitu siin ei serveerita nii et suhkur on ainus, millest ma vahel puudust tunnen. Kohalikus muuseumis avati vahetult peale meie siia tulekut ka väike poenurk, kust saab otsa limonaadi või midagi magusat. Vahel pärast õhtusööki ostetakse endale midagi magusat, et kaardi- või lauamängude ajaks taastada (magusa)energia vajadused.

15.06

Teeme veel ühe võrgusessiooni, sedapuhku uues kohas ning kuna sobivasse kohta jõudmine võtab natuke rohkem aega alustame veidi varem kui tavaliselt, 4:30. Transekt 3 on esialgu üsna kitsas ning ebamugav loorvõrkude üles panemiseks nii et kõnnime mööda rada edasi kuni jõuame ühe kuivanud aguadani. Linnud hakkavad juba vaikselt ärkama ning seetõttu üritame võrgud võimalikult kiiresti üles saada. Kasutame alati viit võrku, sest nende ülespanek ei võta liiga kaua aega kuid on ikkagi piisav arv, et tõenäosus linde kätte saada on pigem kõrge. Kuna linnud tegelevad peamiselt pesitsemisega ning rändel olevaid linde on vähe, on linnud suurel metsaalal väga hajutatult. See muudab lindude kätte saamise keeruliseks, kuid saadavad andmed eriti väärtuslikuks. Paari tunniga püüame 5 lindu: Ruddy woodcreeper x2, Spot-breasted wren, Carolina wren ja Green-backed sparrow.

Green-backed sparrow (maia padrikusidrik) kaalumisel, pildil on James (keskel), Enrique (paremal) 

Sophie mõõdab Spot-breasted Wren'i (põhja-tähnikkäblik) saba

Enrique ja Sonia lähevad võrke kontrollima, transekt 3 

Kuna nii pea kui päike tõuseb on õues vähemalt 35 kraadi (varjus), kontrollime võrke iga 15-20 minuti tagant. Lisaks lindudele tuli võrku ka üks kiil, kelle määramiseni ma pole veel jõudnud.

Neil hetkedel, kui me linde parasjagu ei püüa, hoiame kõrvad ja silmad lahti, et ümberringi sidistavaid linde tuvastada. Tänu kohalikele linnuspetsidele Enrique’le ja Eziquel’ile, kes meid treenivad näeme mitmeid uusi liike: hommikuhämaruses on kuulda Laughing falcon’i ja Barred forrest-falcon’i kiledaid huikeid. Samal ajal kui püütud linde mõõdame ja uurime kuuleme ka

Yucatan flycatcheri, Mangrove vireo ja Grey-throated chati laulu. Kümnekonna meetri kaugusele puu otsa maandub ka Squirrel cucoo. Pakime võrgud kokku ja kõnnime tagasi camp’i ning naudime teist hommikusööki. Süües kuuleme puu otsas laulmas Tropical gnatcatcheri trillerdavat laulu.

Pärastlõunal teeme opportunistic survey, mis tähendab seda, et võime ise valida, kas tahame kusagil camp’i ümber mõne võrgu lahti teha või lihtsalt ringi jalutada ja linde otsida. Otsustame jalutada veidi mööda teed Calakmuli suunas. Esimese uue liigina kuuleme kauguses Red-billed pigeon’i laulu. Red-billed pigeon teeb väga sarnast häält nagu kaelustuvi Eestis seetõttu jääb tema hääl mulle kergesti meelde. See on väga huvitav, kuidas siin teevad mõned linnud väga-väga sarnast häält Eestis kohatavate lindudega (vrdl nt carolina wren’i ja lesser whitethroat’i).

Yellow-throated Euponia (kuldkurk-marjavint)

Paarkümmend meetrit kaugemal hakkab laulma Yellow-throated euphonia, kelle binokliga leidmine osutub üllatavalt keeruliseks. Pärast põhjalikku pusimist saan linnu ka fotokaga kinni püütud, liik nr 71. Tagasiteel õnnestub mul silmata järjekordset rähniliiki, Lineated woodpecker’it. Kõik kaaslinnuvaatlejad näevad lindu, ainult Sonia ei leia rähni enne kui too minema lendab. Liik jääb kripeldama, kuid luban talle uue isendi otsida.

Kauguses ületab teed Yucatán Gray Fox

Ka vastu päikest pildistatuna paistab silma Black-headed Trogon'i (salu-järanokk) valge silmarõngas ja kandiline saba

16.06 

Retk Calakmuli linna. Peale põhjalikku kaalumist otsustan, et enam uni tagasi ei tule ja otsustan kiirelt vetsu joosta. Tundub, et minu keha pole veel kohalike oludega harjunud ja ma ise pole piisavalt kogenud, et vee tarbimist paremini ajastada. Mitu liitrit vett enne magama minekut päädib alati varahommikuse vetsuskäiguga.

Umbes 40 telki mahtusid kõik KM20s olijad kenasti ära

Ikka riided selga, telgist välja ning läbi nöörilabürindi (camp’i alal mitukümmend telki ja hammock’it) vetsu. Pärast seda otsustan, et lähen kohalikku jaaguari passima ning võtan kõik varustuse endaga muuseumi taha minnes kaasa. Saan mõnda aega nautida ainult looduse hääli, see on imeline. Tuukanid puu otsas ja pistrikud viimaseid nahkhiiri õhust püüdmas. Uusi linnuliike ei näe, kuid eks see polegi alati peamine. Ma mõistan, et olles nendes metsades mitmeid nädalaid, ööpäevläbi, õpin kohalikku elusloodust palju paremini tundma. Jälgin pesitsevat yellow-olive flycatcher’it, kes ehitab endale pesa, mis kujult meenutab väga kukkurtihase pesa, kuid on punutud peenikestest okstest. Pessa, mis on umbes 20 sentimeetrit pikk, pääseb sisse altpoolt, väikest tunnelit kaudu. Olen märganud, et mitmed flycatcher’id (võiks ju olla kärbsenäpid, kuid tegelikult pole) teevad siin rippuva pesa, mitte ei kasuta pesakasti nagu näiteks must-kärbsenäpp.

Brown Anole

Bat Falconid ümbruskonda jälgimas

Ennelõunal läheb kogu staff Calakmuli linna (varemetesse), et veeta üks päev püramiididel turnides. Teoreetiliselt peaksid kõik staff’i liikmed teadma, mida nad algaval nädalal tegema hakkavad, kuid reaalsuses olen ikka veel täiesti tundmatutes vetes.

Sõidame väikeste bussidega 40 minutit mööda väga auklikku ja käänulist teed mööda Calakmuli. Kohale jõudes on mul süda paha ning pea käib ringi – halb algus retkele, mis eeldab ronimist lauspäikese ja kuni 40 kraadi käes. Kuna võtsime endaga lõuna kaasa, hävitame selle enne energiakulukat matka ära. Nagu ikka, oad ja riis ja muu hea-parem. Enesetunne läheb kohe palju paremaks!

Kuna praegu pole turismihooaeg on kogu 10 ruutkilomeetri suurune linn peaaegu ainult meie päralt. Samas ma ei usu, et siin kunagi eriti palju inimesi käib, sest potentsiaalne turismiatraktsioon ei ole nö keskmise turisti jaoks just eriti mugavaks tehtud. Kusagil pole poenurka, kust saaks jahutavat jooki osta, pileti ostmise onnis pole elektritki. Hea on, et leiame kaks kuivkäimlat.

Võtame kohaliku asjatundja Enrique (üks linnugurudest) juhtimisel suuna Central plaza’le, mille ääres on 3 suurimat püramiidi. Tõttöelda juba esimese, „kõige väiksema” püramiidi juurde jõudes läbib tervet keha kerge hirmujudin. Ega see pole mingi lääneeuroopalik turismiatraktsioon, kus igale poole viivad liftid ja turvalised trepid. Ei! On näha, et püramiid on metsa keskel sadu aastaid olnud ja kohalikud on selle vaid puudest ja põõsastest välja puhastanud. Trepp, mis püramiidi tippu viib on vähemalt 45 kraadise nurgaga ning tekitab ka minul kõrgusekartuse sümptomeid. Üles ronimine on käkitegu, kuid pärast alla tulemine võtab enamikul jalust nõrgaks. Püramiidi tipus olles näen ka kahte suuremat püramiidi, olen puulatvadest paarkümmend meetrit kõrgemal ning kogu silmapiiri ulatuses on mets. Silmapiirist edasi on ka mets, sest ainuüksi Mehhiko osa sellest looduskaitsealast on 730 000 ha. Paarkümmend kilomeetrit lõunasuunas on Mehhiko ja Guatemaala piir ning ega mets piiril ära ei lõppe. Püramiidi kõrval puude otsas lärmab Brown-headed spider monkey perekond ning mõnisada meetrit eemal magab puu otsas Yucatan brown howler.

Esimene püramiid polegi teab mis kõrge 

Kõigest soojendus järgmistele püramiididele

 

Võtame enne järgmise püramiidi otsa ronimist veidi aega puhkamiseks

Esimese püramiidi otsast ronin edukalt alla ning võtame mõnikümmend minutit aega niisama ringi uitamiseks. Leian Brown-crested flycatcher’i, kelle erisamine yucatan flycatcher’ist ja dusky-capped flycatcher’ist pole niisama lihne, õnneks reedab ta end oma lauluga. Sonia kaamera hakkab üles ütlema, manuaalfookus ragiseb, rääkimata autofookusest. Vaatamata sellele saame mõlemad linnu kenasti kaadrisse. Järgmine püramiid on kolmest püramiidist suurim ning ulatub veel puulatvadest omajagu kõrgemale. Tippu ronimine võtab aega umbes 10 minutit mille jooksul kaotan mitu liitrit vett, lihtsalt tänu sellele, et on päeva kõige palavam hetk ja kõik kehaosad higistavad meeletult. Trepiastmed on kohati väga suured või siis hoopis väga kitsad ja järsud. Veedame püramiidi tipus rohkem kui kolmveerand tundi, sest see vaade on lihtsalt kirjeldamatu. Kõik naudivad kuumust, toredat seltskonda ja lummavat loodust. Metsa kohal tiirutab mitu turkey- ja black vulture’it ning puuladvas kisendab brown jay.

Spider monkey perekond ei lasknud end turistidest häirida 

Howler monkey teeb seda, mida ta ikka päevad läbi teeb - magab

Brown-crested flycatcher (vööt-kahutikat) ehitas pesa

Silmapiirini ja kaugemalegi veel ulatub vaid mets

Turkey Vulture (kalkunkondor) metsa kohal tiirutamas

Thomas

Sonia

James

Pepe

On võimatu ette kujutada, kuidas nende püramiidide ehitamine kulges. Olevat kulunud 14 sajandit (1400 aastat!), et ainuüksi kõige suurem püramiid valmis saada. Osad kümnetonnised kivimürakad veeti kohale rohkem kui 70 kilomeetri kauguselt. Maiad olid väga osavad ehitajad, põlluharijad ja loodusega manipuleerijad. Hiiglaslike ehitiste rajamine tähendas tohutu suurte metsaalade hävitamist (enamasti põletamist) nii et maiade hiilgeaegadel olevat selle metsamassiivi asemel laiunud enamjaolt lage maa. Maiad tundsid loodust väga hästi ning kasutasid ära teatud puu- ja taimeliike, mis olid neile kasulikud nii toidu kui ka meditsiini vallas. Seetõttu on praegu teatud metsaosades, just kunagiste asulate läheduses, mesilasi meelitavad puud. Tuhandeid aastaid on siin mett kogutud, sest soojas kliimas toidu säilitamine pole lihtne ning mesilaste valmistatud mesi on siin üks parimaid ja lihtsamini kättesaadavaid säilitusaineid. Maiad teadsid seda juba tuhandeid aastaid tagasi.

Viimane püramiid, meist vasakule jääb Guatemala

Ronime püramiidi otsast alla ning võtame suuna viimase, ehk isegi kõige järsema püramiidi juurde. Kuna oleme siin juba mitu tundi olnud ja veevarud on end ammendanud, võtan viimase lonksu vett ja turnin üles. Once in a lifetime võimalus, vist(?). See püramiid on kõige lähemal Mehhiko ja Guatemaala piirile, mis olevat maha märgitud rajana keset metsa. Loomade tõttu pole aeda või müüri ehitatud.

Kõnnime tagasi busside juurde ning ma täidan oma lubaduse mitmekordselt, kui leian võsast lineated woodpecker’i ja Pale-billed woodpecker’i. Kõik kohalolijad saavad linnu pildile. Märkan teerajast mõnikümmend meetrit eemal kahte White-nose Coati isendit, kes lasevad mõne minuti end jälgida ja seejärel tihedasse alusmetsa kaovad. Selle aasta ekspeditsooni esimene arvestatav imetajavaatlus.

Calakmuli linn on minu arust üks paremini hoitud saladusi. Ma olen siiralt rõõmus, et näen siin nii vähe inimesi, et siin on nii vähe võimalusi (pole poodi, kohvikut või turvameetmeid ning linn on 60 km lähimast maanteest), sest see säästab natukenegi seda imelist loodust inimeste eest. Loodan, et see jääb püsima.

Black Vulture...

...ja kõik, kes teda pildistavad

White-nosed coati (tavaninakaru)

Pale-billed Woodpecker (helenokk-kuningrähn)

Lineated Woodpecker (vööt-musträhn)

Tunnen end koduselt kui selgub, et mitu ekspeditsioonikaaslast oli kodust mängukaardid kaasa võtnud ning olid valmis õhtud läbi kaarte mängima. Vaiblas olen õppinud, et igaõhtune kaardipõrgu on välitööde üks olulisemaid osasid, sest see mõjub hästi tiimi vibe’le ning on lihtne võimalus õppida  teisi inimesi tundma. Nii mõnigi mängudest on sarnane neile, mida igapäevaselt koolis mängisin, kuid õpin ka mõne uue mängu. Shithead, Bullshit (jah, need on kaardimängude nimed), President ja Casablanca on esimese sessiooni mängud.

Õhtune kaardipõrgu leiab aset just selle laua taga

17.6 

Team bird laguneb! Tegelikult kõik tiimid lagunevad (või poolduvad). Järgnevate nädalate jooksul avatakse veel camp’e, sedapuhku Homiguero. Just sinna lähevadki Sonia, James ja Ezequiel. Mina, Sophie ja Enrique jääme KM20sse. Nende koos veedetud paari päeva jooksul olime kõik juba väga lähedaseks saanud, nii et lahkuminek oli kurb. Samas tõenäosus üksteist uuesti kohata on suur, sest kõik vahetavad aeg-ajalt camp’e ning isegi kui tervet nädalat koos ei saa veeta, siis kui esmaspäeva hommikul Xpujilis hommikusööki süüa, võib nii mõnigi Opwalli staffi liige või õpilane sinuga ühineda.

Kuna täna saabuvad esimesed õpilased tegeleme peamiselt koristamise, pakkimise ja muude olmetegevustega. Ühtegi seiret/uuringut täna ei tehta. Linde näen palju, kuid ühtegi uut liiki kirja ei saa. Mul on tunne, et kui pikemat aega ühes kohas olla, näen enamus võimalikud liigid üsna kiiresti ära („Little did he know”). Ei pane seda pahaks, sest ma tahangi kohalikke linde paremini tundma õppida. Just nagu igal kevadel Eestis linde vaadeldes – esimesed rändlinnud tulevad rahulikult ja saan laulud meelde tuletada, kuid ühel hetkel toimub plahvatus ning kõik põõsad on täis tundmatuid sidinaid. Esimest korda üle pika aja tundsin seda kevadel Iisraelis: näen/kuulen põõsas lindu kuid nime ei oska öelda, isegi aimata ei oska. Siin on kõik linnud sellised ning arvan, et ca 70 liiki on hea algus, nüüd tasub korraks hinge tõmmata ja seda seedida. Lõppudelõpuks ma peaksin olema võimeline õpilastele näitama pärastlõunastel jalutuskäikudel. 7 nädalat võiks ju olla piisav aeg, et mingeid hääli ära tunda ja üldsist selgust luua. Elame-näeme.

Nii palju, kui ma olen teiste staffi liikmetega (praeguseks juba enamikuga) juba juttu teinud, on mul jäänud tunne, et suurem osa on pärit UKst. Butterfly-Alex on Keeniast, Thomas Prantsusmaalt, Olga Poolast, Gabby USAst, Emma Austraaliast, Moana Itaaliast, Leo, Lucia, Andrea Mehhikost, Ivan El Salvadorist, Corina Rumeeniast, Andre Portugalist jne. Sonia päritolust polegi veel päris täpselt aru saanud, ta on elanud nii Itaalias, Norras, UKs ja hetkel elab Kanadas. Ja mina Eestist. Mitu korda olen kuulnud „You’re the first Estonian that I’ve ever met” või „Where is Estonia?”. Viimast küsimust küsivad enamasti need, kes pole Euroopast nii et see on igati õigustatud. Vaatamata erinevatele taustadele on kõigil väga mõnus huumorimeel ning tiimist saab õige pea sõpruskond.

Esimesed õpilased saabuvad 14-ajal ning see tähendas, et me pidime neile lõunasööki jätma. No seconds! Kooligrupp on Šotimaalt ning õpilasi on 40. Väga palju. Tundub, et nad on umbes minuvanused või veidi nooremad, enamjaolt tüdrukud. Bussist välja astudes asuvad kõik paaniliselt päikesekreemi kätele, jalgadele, kaelale ja näole määrima. Ma olen seni päikesekreemi kasutamist vältinud, pole vajadust olnud. Võtan Mehhiko päiksest kõik, mis võtta annab.

18.06 

Kogume Sophiega kell 5 unised õpilased kokku, anname ülevaate eesootavast ning seame sammud transect 3 suunas. Tuleb tunnistada, et hommikused jalutuskäigud on üpriski mõnusad, sest temperatuur on natuke alla 30 kraadi (peaaegu panen pusa selga), taevas on suur kuu ning rada lookleb üsna hõreda alustaimestikuga metsas.

Tilluke tarantel

Kõndides jääb ette mitu tarantlit, kes tekitavad õpilastes natuke elevust. Ma olen nendega juba harjunud, peopesa suurused tarantlid ning skorpionid on siin igati tavaline nähtus. Enne jalanõude jalga panemist tuleb alati kontrollida, et saapas pole mõni mainitud elukatest puhkamas. Esimestel päevadel juba juhtus ka esimene insident, kui Emma pani saabast jalga ja tundis varvastega midagi pehmed saapaninas, katsus käega ja mõistis, et tegemist oli tarantliga. Muidu nad endast ohtu ei kujuta, kuid kuid neid häirida võivad heita tagakehalt karvu, mis silma sattudes võivad pimedaks teha. Skorpionid nõelavad umbes nagu vapsik.

Skorpion

Paneme viis võrku üles ning ootame esimesi linde. Õpilasi on meiega 8 ning tundub, et nad on endiselt reisimisest veidi väsinud. Püüame paar tundi ning saame kätte 11 uut lindu ning paar korduspüüki eelmise nädala treeningperioodist: 2 carolina wren’i, 2 spot-breasted wren’i, yellow-olive flycatcher, white-bellied emerald (koolibri), green-backed sparrow, 2 mangrove vireo’t ja blue bunting. Viimane on tore lõpp hommikusele retkele. Õpilased paistavad olevat rahul ning seame sammud tagasi camp’i poole. Kuuleme Ornate hawk-eagle ja Bright-rumped attila hääli. Tänase päeva ainsad uued liigid.

Skorpion lähivõttes

Pärastlõunal panime muuseumi taha 3 võrku üles, et järgmise päeva grupile näidata, kuidas see käib, et hommikul lihtsam oleks. Ühtegi lindu kätte ei saa, tundub, et nemadki üritavad hoiduda kuuma eest. Enrique sõnul oli poolsaart räsinud orkaan ning sel ajal nad ei saanud võrke nädal aega üles panna ja pidid õpilastele muid tegevusi välja mõtlema. Nad tegid linnukottidest ja nöörist linde ning imiteerisid võrgust harutamist, kaalumist, mõõtmist jms „mängu” lindudega. Loodetavasti sel aastal pääseme orkaanist.

Ma pole veel pideva kuumusega harjunud. Jah, mulle meeldib saunas käia, kuid saunas elata...? Ma ei tea. Tõenäoliselt ajapikku läheb paremaks, kuid praegu on küll raske. Õues on tunne nagu olen kasvuhoones, kujuta ette, mis tunne on telgis olla.

19.06

Esimest korda suutsin öist vetsuskäiku vältida. Ilmselt osaliselt ka seetõttu, et nägin mitut unenägu, kus põhirolli täitsid linnud. Uued unenäoliigid: jõgi-ritsiklind, sinirind, mudatilder ja sinivint. Huvitav, kas millalgi näen ka Mehhiko linde unes?

Kogume õpilased ja istume auto kasti ja sõidame 7 kilomeetrit lõuna suunas, kus meid ootab uus transekt, kus linde pole varem püütud. Auto kastis istumine on mõnus, sest esimest korda tunnen mõnusat jahedat tuult. Ei jõua ära oodata tagasi sõitmist. Aguadani kõndimine võtab 15 minutit aega ning teel sinna kuuleme Vermiculated screech owl’i.

Great Kiskadee (suur masktikat)

Teadmata nimega väidetavalt söödamatud umbes pomelomõõtu viljad, mis rippusid siin-seal

Altamira oriole (mimoositurpial)

Terve retke ainus Green-breasted Mango (eestikeelse nimeta koolibri)

Seame võrgud üles, koht tundub hea, sest linde liigub ringi palju: Blue ground dove salgad lendavad üle aguada ning vahel maanduvad meist mõnekümne meetri kaugusele, Altamira oriole ja Green-breasted mango askeldavad meie kohal õitseval puul, ümberringi kisendavad papagoid ja kärbsenäpid. Siin oleks mõnus pikemalt aega veeta.

Such a birder

Pärastlõunal muusemi taga jaaguari oodates püüab Alex geko ning uurib, kas keegi soovib pilti teha. Võtan kotist enda fotoka, millel parasjagu teleobjektiiv ees nii et astun paar sammu eemale, et oleks võimalik geko fookusesse saada. Saan kommentaariks „Such a birder”.

Treffneri lõpuaktus on vist homme, pole päris kindel. Kuupäeval, nädalapäeval ja kellal on väga keeruline järge pidada, sest telefoni mõni päev isegi et ei kasuta ning käekella ma kaasa ei võtnud. Tegemist on väga intensiivse (ja aktiivse) puhkusega. Kõik kohustused mis mul siin on, on mulle meeltmööda. 9 päeva internetita ja endiselt ei tunne puudust. Isegi kui ma peaksin saama lähipäevil internetti, peale sõnumite ja meilide ei kavatse midagi vaadata.

20.06

Stub-tailed Spadebill

Püüame taas transect 2. Hommikuga saan natuke liigilisa: Stub-tailed spadebill võrgust ja Buff-bellied hummingbird pildile. Iga päev õpin mõne uue linnuhääle, pärastlõunane opportunistic birdwatching annab tulemuseks 15 linnuliiki.

Saame Sophiega esimest korda jungle mail’i. Nimelt on siin võimalik erinevate camp’ide vahel saata kirju, sest keegi pidevalt liigub ühest kohast teise. Sonia ja James just seda tegidki. Praegu ongi see ainus võimalus nendega suhtlemiseks.

Mängime taas kaarte ja Citadels’i. Huvitav, kas see muutub, kui ma camp’i vahetan? Sõltub, kellega ma koos olen, ilmselt. Näen vilksamisi oma retkeplaani: järgmine nädal Mancolona, pärast seda Dos Naciones 2 nädalat ja millalgi tagasi KM20sse. Arvata võib, et järgnevate nädalate jooksul see plaan võib veel muutuda. Ootan huviga uusi kohti.

Kuna taevas on noorkuu ja ühtegi asulat, mis tekitaks valgusreostust, lähedal ei ole on siinne tähistaevas imeline. Kuna olen endiselt põhjapoolkeral, siis tähtkujud samad, linnutee paistab kenasti ümbritsevast silma. Loendame ülelendavaid satelliite ja langevaid tähti.

Camp'i külastas boa

21.6

Sarnased huvid ja tõekspidamised aitavad leida sõpru. Siin on koos inimesed kümnetest riikidest üle maailma, pealtnäha erinevad, kuid tegelikult üsna sarnased. Kõiki ühendab kirg, seiklushimu ning tahe uurida ümbritsevat elusloodust. Olles pidevalt ninapidi koos, võimaluseta põgeneda, on tekkivad sõprussidemed väga tugevad. Mul on tunne, et nii mõndagi ekspeditsioonikaaslast tunnen juba mõnda aega.

Õpilased veedavad tänase päeva Calakmulis, mis tähendab, et staff koristab camp’i (välja arvatud linnutiim). Tuleb tunnistada, et see erand tõi naeratuse näole. Linnutiim (mina, Sophie ja Enrique) lähme KM40 (20 km lõunasse), et märgistada transect 2 ning ühtlasi teha punktloendust.

Hommikuhämaruses auto kastis paarkümmend kilomeetrit loksuda on üllatavalt mõnus. Tunnen jahedat tuult. Võibolla „jahe” on natuke liiga palju öeldud? Vähem kuum ehk. Hommikune autosõit peaks olema parim võimalus näha suuri imetajaid (sh kaslasi), kuid sedapuhku meie ühtegi ei silma.

Transekt algab väikese tõusuga, mis on mõnusaks kontrastiks KM20 lamedatele transektidele. Punktloendus kujutab endast lihtsalt kahe kilomeetri pikkus jalutuskäiku, iga 200 meetri tagant tuleb märkida üles 10 minuti jooksul kuuldud ja nähtud linnuliigid. Esimeses punktis laulab lisaks varem kuuldud/nähtud liikidele Rufous-browed peppershrike ning üle lendab White-crowned parrot.

Eye-ringed Flatbill hommikuhämaruses

Pärast esimest kilomeetrit tuleb ette võtta veidi järsem laskumine, õnneks on rajal köied, mis aitavad kas turvaliselt mööda küngast alla minna või hiljem end üles vinnata. Laskuma orgu, mille üheks otsaks on järsk, umbes 60 meetri kõrgune kivipaljand, võimas vaatepilt. Kivipaljand on täis mesilassülemeid ja puujuuri. Võib arvata, et kusagil peidavad end ka nahkhiired ja maod. Üksik white-bellied emeralt otsib puuõitest nektarit, koolibrid on minu jaoks endiselt müstilised linnud.

Punktloendus koos kohaliku linnutundjaga on suurepärane võimalus õppida kohalike lindude hääli tundma. Loodetavasti tekib mul palju võimalusi kohalikega koostööd teha. Veel hommikuhämaruses näeme Red-capped manakin’i. See lind on kuulus oma erkpunaste peasulgede, muidu süsimusta sulestiku, kollaste „pükste” ja silmapaistva tantsu poolest.

Kui otsida, siis leiab pildi keskelt ühe linnu, Red-capped Manakin'i (kollapüks-tantsulind)

Möödusime uhkest paekivipaljadist 

Pärast parajat matka kulub ikka ära 

24.06 

Täna vahetan camp’i. See tähendab seda, et taaskord tuleb osade sõpradega mõneks ajaks (või igaveseks) hüvasti jätta. Meile antakse Xpujil’is aega umbes 4 tundi, mis tähendab, et me jõuame minna nii kohvikusse, kus saab internetti, kui ka poodi, kust saab snäkke.

Saan üle kahe nädala taas mobiililevi ja internetti. Väike paus „võõrutusravis” kujutab endast nelja sõpra istumas bensiinijaama kohvikus täielikus vaikuses silmad ekraanis. Lauda saabub Hamburguesa de pollo ja papas fritas, kuid kellelgi pole aega süüa. Kümned sõnumid ja meilid vajavad vastamist. Möödub umbes pool tundi, kui tõstame silmad ekraanidelt ning mõistame, mis on juhtunud.

Mobiililevi ja interneti puudumine paneb inimesed omavahel rääkima ja just see ongi see, mida me oleme viimased kaks nädalat teinud. Rääkinud, rääkinud ja rääkinud ilma ühegi segava faktorita. See on selle ekspeditsiooni üks võludest.

Otsustame kollektiivselt telefonid vahepeal kotti panna ning nautida lauda toodud toitu, mis pakkub vaheldust ubadele, riisile ja tortilladele.

Konditsioneer, wifi ja külm jook - mida veel tahta?

Linnamaastik pakub metsale vaheldust ka linnustiku poolest: Rock pigeon (feral pigeon?; kodutuvi), teine mitte-lifer sellel retkel, Ruddy ground dove, White-collared swift ja Grey-breasted martin lisanduvad liiginimekirja.

Red-billed Pigeon (mehhiko tuvi)

Sõit Mancolonasse võtab aega umbes 40 minutit ning kulgeb mööda auklikku lõunaeestilikku teed. Mida rohkem põhja sõidame, seda künklikumaks maastik muutub. Mets vaheldub raielankide (ale) ja üksikute majapidamistega. Kuna mets on rohkem võsa moodi vaevuvad vähesed kohalikud puitu tööstuslikult kasutama, tehnika on kallis ning ei tasu ära. Küll aga ei kujuta ette, kuidas laiaulatuslikke tulekahjusid välditakse. Piirkond kannatab niigi pideva veepuuduse käes.

25.06

Mancolona on väike küla, mis asub Xpujilist põhja suunas ning mis on kõigest paarkümmend aastad siin asunud. Kohalikelt kuuldud juttude põhjal elasid kõik küla elanikud veel mõni aeg tagasi teises Mehhiko otsas, kuid ruumipuuduse (liiga palju inimesi, liiga vähe haritavat maad) tõttu liigutati terve külatäis inimesi Mancolonasse. Inimestele, kes olid määratud kolima, lubati palju viljakat maad ja muud head paremat. See oli muidugi vale. Pinnas on siin põlluharija vaatepunktist väga halb, inimesed on üsna isoleeritud ning palju võimalusi raha teenimiseks ei ole. Inimesed on küll väga vaesed, kuid pealtnäha tulevad toime ning tunnevad rõõmu sellest vähesest, mis neile on antud. Igaõhtusted jalgpallimatšid, diskod (jah!), haridus algkoolist gümnaasiumini jne. Natuke kurvem teema on kohaliku kultuuriga, mis lääne-inimesele võõrastastavalt mõjub. Nimelt abiellutakse siin juba alates 13. eluaastast ja ega lapsigi kaua ootama pea. Nagu ikka, abielunaise koht on kodus köögis.

Hommik on mõnusalt karge, alla 30 kraadi, esimest korda panen pusa selga. Kõnnime Jamesi ja õpilastega T1-le ning paneme võrgud üles. Saan uueks liigiks Clay-coloured thrush’i.

Pärastlõunane linnuvaatlus kulgeb läbi küla ning inimeste lähedus meelitab nii mõningaidki teisi linnuliike, saan vähese vaevaga mitu uut liiki. Küla kohal tiirutavad Vaux’s swift’id, mingil tundmatul viljapuul askeldavad kaks Yellow-winged tanager’i, mõnikümmend meetrit eemal askeldavad Blue-grey tanager’id. Väiksematest värvulistest jäävad veel silma White-collared seedeater’ite salgad ja paar paari Yellow-faced grassquit’e. Päris mõnus on vahelduseks avaramas keskkonnas linde vaadelda, sest mets on siin üldiselt nii tihe, et heal juhul kuuled linde laulmas, kuid harva näed. Siin on olukord pigem vastupidine. Kohalikuks hakiks on siin Bronzed cowbird ja kohalik rohevint on Yellow-tailed oriole.

Ruddy Ground Dove (ruuge värbtuvi)

White-collared seedeater

Grey-breasted Martin (tuhk-türkiispääsuke)

26.06 

Ma ütlesin Jamesile, et kui ta peaks taas Yucatan poorwill’i (üks kohalikes öösorridest) kuulma, võib mind ka üles äratada, kasvõi keset ööd. Kuna teadmata põhjusel on mul siin uni väga nadi (tõenäoliselt on süüdi kohalikud koerad, ööpäevläbi kirevad kuked ja pidev Mehhiko diskomuusika), siis kuulen linnu loomulikult järgmisel ööl ise ka ära. Nii ma laman telgis kell 3:30 öösel, täiesti ärkvel, kuulan, kuidas sorr häälitseb, kui järsku sosistab James: „Art, can you hear it?”. See kinnitab mulle taas minu sarnasust Jamesiga. Oleme kaks fanaatikut.

Sulphur-bellied Flycatcher (joonik-masktikat)

Hommikuse võrgusessiooni uuteks liikideks on Northern schiffornis ja Grey-headed tanager. Esimest korda tuli võrku ka isane blue bunting, kuid kuna linnukotis oli auk ning lind märkas seda enne kui James, jäime sellest erksavärvilisest linnust ilma. Pärastlõunase jalutuskäigu tulemuseks saan liiginimekirja lisada veel Sulphur-bellied flycatcher’i, Hooded oriole’i ja Blue-black grassquit’i. Imestan, et varasematel jalutuskäikudel pole blue-black grassquit’e näinud, sest see kord on neid igal pool, kõigi sulestik veidi erinev. Huvitav, kas nad sulgivad?

Ootame linde, transekt 4

Tawny-winged woodcreeper

27.06 

Ega kaua magada ei saa, äratus heliseb ning aeg on teha järjekordne võrgusessioon. Kuna transektid peavad puhkama, siis sedapuhku paneme võrgud üles camp’i lähedusse. Esimene lind võrgus umbes 30 sekundiga: Ferruginous pygmi-owl. Kindlasti üks selle päeva staaridest ning kuna linde mõõtsime söögiruumi kõrval, tuli lisaks õpilastegrupile rohkemgi. Lindu nähes jäi söömine pooleli, välja haarati telefonid või fotokad ja asuti lindu jäädvustama. Keegi ei osanud aimata, et see lind ei jää päeva ainsaks staariks. Võrkudesse tuli palju clay-coloured thrush’e, yellow-green vireo’id, ant-tanagere, koolibrisid ja muud. Minus ja Jamesis tekitas elevust ka Yellow-billed casique. Umbes kella 8 ja 9 vahel, kui kõik olid üles ärganud ja tegid ettevalmistusi seireteks, tuli võrku lesson’s motmot. Lesson’s motmot on siis võrdlemisi tavaline lind, keda kuuleb igal pool, kuid näeb harva, kätte saab veel harvemini. Muidu kujult haraka sarnane, kuid lihtsalt üleni sinise, rohelise ja kuldse värvi segu. Nõnda palju pilte pole veel ühestki linnust sellel retkel tehtud. Nii mõnedki armusid lindudesse täna hommikul. Seni ekspeditsiooni edukaim päev – 33 lindu 12st eri liigist.

Järgmise päeva ettevalmistamiseks läheme T4-le ja paneme võrgud juba üles. Kauguses laulab Caribbean dove.

Yellow-green Vireo

Kõigil oma ülesanne: kes kaalub, kes kirjutab, kes mõõdab jne

Red-throated Ant-tanager 

Veel üks Yellow-green Vireo

Yellow-faced Grassquit

Eye-ringed Flatbill

Ferruginous Pygmy-owl (õnne-värbkakk)

Päeva staar: Blue-crowned Motmot (diadeem motmot)

28.06

Tawny-crowned Greenlet 

Võrku tuli Mehhiko versioon sinitihasest: Tawny-crowned greenlet. Jah, ta mässib end pusasse, nokib valusasti ja kisendab kogu harutamisprotsessi vältel just nagu sinitihane (kellel on olnud õnne tihastega tegeleda teavad, millest ma räägin). Küll pean ma tunnistama, et t-c greenlet näeb veel hullumeelsem välja. Tänane võrgutamine on siin viibitud aja üks valusamaid: võrku tulevad vaid linnud, kes kipuvad väga valusasti nokkima (s.h. Red-crowned ant-tanager). Pärast viimase linnu, smokey-brown woodpecker’i lahti laskmist on need sõrmed, mis on mõõtmise käigus kõige rohkem nokahoope saanud, üsna tundlikud. Ornitoloogi raske elu.

Pärastlõunal kõnnime taas läbi küla, kuid sedapuhku kaugemalt kui tavaliselt. Jalutuskäik tasub end igati ära, sest jõuame väikese maisipõlluni, mis osutub heaks linnuvaatluskohaks. Esimese asjana jäävad mulle kohe silma erkpunased Northern cardinal’id. Järgneva 10 minuti jooksul registreerime veel mitmeid liike, neist uus on vaid Orange oriole. Kümned grassquit’id ja seed-eater’id lendavad toidurohkel põllul ringi. Tagasi kõndides märkan tee kõrval Black-crowned tityra isalindu, kohalike sõnul selles piirkonnas harva nähtav lind. Pooleteisetunnise jalutuskäigu tulemuseks oli 50 erinevat linnuliiki. Jääme mõlemad Jamesiga väga rahule.

King Vulture (kuningkondor)

White-bellied Emerald

Black-crowned Tityra

Red-legged Honeycreeper

Grey-headed Tanager

Green jay (rohenäär)

Hooded Oriole 

Blue-black grassquit

Golden-fronted Woodpecker (tulipea-leeträhn)

Red-throated Ant-tanager

29.06

Asume maisipõllu poole kõndima kui märkame, et peakohal lendab kümmekond kondorit, neist kõige kaugem paistab binokliga vaadates valgete tiivanukkidega. Jah, lõpuks ometi King vulture!Kõnnime edasi maisipõllule, ehk on sealt veel võimalik mingeid linde leida. See on kindla peale minek, sest sinna jõudes tervitab meid lisaks paljudele teistele lindudele ka Scrub euphonia.

Hiljem õhtul pilte vaadates leian ühelt pildilt veel kaks tundmatut lindu, määrates selgub, et kaks uut liiki: Black-headed salator ja Black-cowled oriole.

Õhtul toimub ka „social event”, mille üheks osaks oli viktoriin, kus iga staff’i liikme kohta oli mingi huvitav fakt ja õpilased pidid fakti ja nime kokku panema. Huvitaval kombel keegi ei osanud arvata, et ma olen 9 aastat akordioni mänginud.

1.07

Viimastel päevadel olen märganud, et osad loomad on asunud rändele: üle-üleeile lendasid ringi sajad pöidlasuurused mardikad, üleeile tuhanded tremiidid, eile tuhanded sipelgad ning täna liblikad. Mäletan, kuidas eelmine aasta õnnestus Vaiblas näha admiralide (liblikat mõtlen) rännet, kui käärinud õuntel toitus pidevalt kuni sadakond admirali. Mehhiko on ka koht, kus võib näha miljonite monarhliblikate rännet igal kevadel ja sügisel, kuid need liblikad, kes praegu rändele asusid pole monarhliblikad. Õues pingil lamades näen puulatvade kohal lendamas tuhandeid liblikaid. Igast värvist ja suurusest. Maagiline.

Nüüd liigun edasi Dos Naciones’esse (Edaspidi Dos Nac). Olen Dos Nac’i kohta kuulnud, et tegemist on kõige askeetlikemate tingimustega camp’iga, asub metsa sees, mäe otsas, et eelmine aasta olevat jaaguar mitu korda laagrit külastanud (eriti sageli nähti teda öösel vetsus käies) ning et kedagi hammustas madu ja ta pidi haiglasse minema. Pidavat olema Real Jungle Experience, sulle kas meeldib see väga või ei meeldi üldse.

Lihtsalt viige mind juba sinna!!

Xpujil’is olles taaskohtusin inimestega, kes jäid eelmine nädal KM20sse ning kuulsin hirmulugusid KM20 tabanud tormist, mis murdis puid ja ujutas telke. Vihma olevat korraga nõnda palju sadanud, et igal pool oli mitukümment sentimeetrit vett ning kõik, mis jäi telkidesse oli läbi vettinud. Järgmisel päeval transektile minnes kahepaiksete tiim oli juba valmistunud paljude vihma järel välja tulnud konnade määramiseks ja mõõtmiseks, kuid see pilt, mis neile avanes KM27 transekt 2 aguada juures vapustas neid. Nimelt oli aguada veetase tõusnud mitu meetrit ning üle ujutanud kogu metsaaluse ning tuhanded (jah, tuhanded!) konnad krooksusid nii valjult, et nad pidid omavahel karjudes rääkima. Siin sõltuvad konnad ja teised kahepaiksed just ajutistest veekogudest ning see vihm oli ilmselgelt piisav, et konnade paljunemisinstinktid tööle panna.

Dos Nac’i jõudmine tähendas ka umbes 20-minutilist mäkketõusu, mille tulemuseks oli läbimärg t-särk ja püksid. Õhk on siis veel niiskem ja palavam, mis tähendab, et higistan absoluudselt igalt poolt ning pärast särgi kuivatamist on see kaetud valgete soolarantidega. Nalja pole, vett tuleb juua veel rohkem kui teistes baasides, tuleb tunnistada, et kardan väga siin migreeni saada. Joon pudelitäie vett, millele lisan pakitäie pulbrit kirjaga „rehydration salts for babies”. Järgnevate päevade jooksul õpin, et see konkreetne „maitse” on kõige halvem, sest ega beebid ei oska ju kurta kui neile soolavett joodetakse. Isadele ja emadele mõeldud naturaalse maitsega soolad maitsevad omajagu paremini (siiski väga halvasti).

Lähen Ezequiel’iga laagri ümbrusesse linde vaatlema, väidetavalt pidi siin teistsuguse metsa tõttu ka teistsugused linnud olema. Ega ma ei pea pettuma, sest veel enne kui jõuand binokli kotist välja võtta lendab üle Brown-hooded parrot. Mõnikümmend meetrit eemal laulab Yellow-bellied tyrannulet. Kõnnime mööda kitsast teerada Snake Valley poole. Snake Valley on org kahe üsna järsu tõusuga künka vahel, mis tuleb alati tuleb läbida, et saada transekt 2, 3 ja 4le. Tegelikult olevat selle nimi Death Valley, kuid et mitte õpilasi (ja staffi) hirmutada, jäetakse see enamasti mainimata. Orus on väidetavalt sageli võimalik näha madusid, sedapuhku mina ühtegi ei näe. Hoopiski lisandub liiginimekirja Golden-crowned warbler ja Sepia-capped flycatcher (ugh... jälle üks flycatcher... palju neid on?). Slaty-breasted tinamou vilistab kauguses ning latvadest kostuv natuke depressiivselt kõlav uh-uuh kuulub Grey-headed dove’le. Natuke eemal laulab ka Short-billed pigeon ja uusi linnuvaatleijaid tulevad uudistama ka kaks Black-throated shrike-tanager’i. Tagasi kõndides ehmatame põõsastest lendu 4 Spotted rail’i. Tagasi kõndides näeme Ochre-bellied flycatcher’it.

Science room

Medic's room

Raadiod ja muu elektroonika

Toit (sh kõik need mangod) ja toidunõud 

2.7 

Tody motmot

Püüdsin T1 linde, esimene lind võrgus Tody motmot, võrreldes Mancolonas kätte saadud lesson’s motmot’iga üsna tilluke, kuid siiski päris ilus lind. Lisaks tuleb võrku ka mitmeid eile esimest korda nähtud linde.

Kuna see camp pakub veidi raskemaid tingimusi (transektid on rasked, pidev üles-alla ronimine jms), siis snäkivarud väga piiratud ei ole ning asun julgelt kastitäit mangosid hävitama. Sooja ilma tõttu need niikuinii läheks kiiresti halvaks (hea vabandus, eksole). Söön neid nii palju, et kardan, et see mõjub halvasti mu seedimisele, kuid kõht pole kunagi nii korras olnud.

3.7

Hommikul raadiosaatjad ei töötanud ning otsustasime Ezequiel’iga transektile mitte minna, sest kui midagi juhtub, siis pole mingit võimalust abi kutsumiseks. Pärastlõunal teen lühikese jalutuskäigu Snake Valley’sse, nimekirja lisandub Greenish elaenia, Black-faced antthrush ja Scaly-throated leaf-tosser. Ajan raja kõrvalt lendu Ruddy quail dove’i – kas tõesti järjekordne tuvi?

Tuvide hääli on siis kerge meelde jätta: red-billed pigeon laulab peaaegu täpselt nagu kaelustuvi Eestis, white-tipped dove teeb natuke nukra langeva uh uuh-uuh, blue-ground dove samuti nukra, kuid samal noodil püsiva mõnesekundiliste pausidega uh-uh-uh, ruddy quail dove’i läheb oma vaikse madala häälega juba veidi masendavate linnuhäälte kategooriasse, kuid keegi ei saa vastu grey-headed dove’i depressiivselt mõjuvale uhhuule. Tuvid on siin tõesti kurvad, short-billed pigeon tasakaalustab oma veidi liikuvama ja rohkemate nootidega lauluga teisi tuvisid, kuid üldpilt jääb samaks. Vähemalt praeguseks – mõne tuvi hääl on veel kuulmata.

Mexican treefrog

Stub-tailed Spadebill

Northern Bentbill

Helmeted basilisk

Rainbow amiva

Tuhandejalgne

Mingi näriline

4.07

Täna teen Ezequiel’iga punktloendust. T1 on Dos Nac’i kõige järsemate tõusude ja langustega transekt, mis pakub parajat väljakutset kõigile siinolijatele. Punktloenduse tegemine tähendab, et läbida tuleb kogu 2 kilomeetri pikkune transekt ehk tõotab tulla üsna kurnav ja higine retk.

Ilm on ilus ja linnud laulavad aktiivselt, esimestest punktidest saan ka juba mõned uued liigid: Pheasant cucoo (pärast seda ühte korda selle linnu kuulmist, kuulen teda igal pool...), Black-faced grosbeak (kollane versioon Eestis olevast suurnokk-vindist).

Mealy parrot (selva-amatsoonpapagoi)

Natuke maad edasi lasevad end Mealy parrot’id rahulikult jälgida. Mealy parrot on teistest papagoidest mitu korda suurem ja mitu korda valjem. Üsna tavalised siinkandis. Olive-backed euphonia salk toitus metsa servas marjapuudel ning vahetult enne transekti lõppu jõudmist kuulsime Black-throated bobwhite’i. 3 tundi möödus mööda orgude nõlvasid üles-alla turnides, kuhu mitmesse kohta on vaja tuua köied, et ronimist lihtsamaks muuta. Eks ülteme neile, kes järgmisena transekt ühel seiret teevad.

Kui muidu me kõnniks mööda transekti tagasi, siis sedapuhku otsustame kõndida tagasi veidi pikema ringiga kui mööda tasast maapinda, ühtlasi ka läbi küla. Ootamatult osutub see otsus ka linnuvaatluse mõttes väga positiivseks: üle lendavad Short-tailed hawk’id, põõsastest tuleb meid uudistama Barred ant-shrike (üks neist lindudest, keda väga-väga näha tahtsin!), palmitihnikust piilub Greyish salator ja laulavad Variable seedeater’id. Lähme ostame külapoest külma limonaadi ja kõnnime (pigem ronime) camp’i tagasi.

Short-tailed hawk (linnuviu)

Smoky-brown woodpecker (pruun-värbrähn)

Tropical Gnatcatcher (karbus-händkäblik)

Barred Ant-shrike 

Greyish Saltator

Kuna hommik oli üsna väsitav laenan Leannelt raamatu ja sean end lõkke kõrvalt mugavalt sisse. Süvenenult raamatut lugedes märkan silmanurgast kolme suurt lindu kõrgel taevas. Haaran binokli ja Wood stork on ka nüüd kirjas. Multitasking at its finest.

Vahetult enne õhtusööki saan veel paar liiki kirja: istun endiselt lõkke ääres ja loen raamatut kui järsku lendab lähedusse mingi lind kes oma tulekust üsna valjuhäälselt teada annab. Ezequiel kargab püsti, kuulatab mõtliku näoga, vaatab mulle otsa ja ütleb: „Go get your camera, now”.

Linnu hääl võib küll vali olla, kuid ta istub kusagil puuladvas ja ei kavatsegi ennast näole anda. Kuigi White-necked puffbird pole teab mis haruldane lind, siis siin piirkonnas pole Ezequiel teda kunagi näinud. Tegelikult pole ta seda lindu kunagi korralikult näinud, ainult vilksamisi. Pärast pingelist 15 minutit lendab puffbird hästi nähtavasse kohta ja laseb end ja ka hiljem liitunud kaasat pikalt jälgida. Puffbird’i otsides suunas Ezequiel mu tähelepanu ka raja kõrval olnud Green shrike-vireo’le.

Kuna pean iga päev liiginimekirja julgen kindlalt öelda, et tänane päev oli retke kõige liigirikkam päev: kokku nägin üle 85 linnuliiki.

White-necked Puffbird (lumipea-puhvlind)

5.07

Hommikupimeduses heliseb mu äratus, lülitan taskulambi sisse, raputan hammock’ilt kõik lutikad maha ja ronin välja. Black-witch moth on valguse peale kohale tulnud ja ei lõpeta mulle näkku lendamist. Ümberringi on näha kümnete ämblike taskulambi valgust peegeldavaid silmi ja howler monkey’d alustavad enda hommikusi möirgamisi. Sürreaalne.

Haaran varustuse ja mangod ning kõnnime T4’le. Binokli jätan kogemata maha. Spotted wood quail on jalutuskäigu ainus uus liik. Samamoodi nagu enamus hommikutel: mina püüan ja Ezequiel teeb punktloendust. Täna oli päris hea hommik, 20 lindu, kellest enamusi polnud varem käes hoidnud. Mõni minut pärast võrku tulnud Sulphur-rumped flycatcher’i pildistamist kuulen selja tagant mingit imelikku sahinat ning kui esmapilgul seal midagi ei märka, siis kohe, kui näen umbes pooleteise meetri kaugusel maapinnal minu poole liikuvaid sipelgaid kargan püsti, pakin oma asjad kokku ja põgenen. Kui muidu sipelgad oma radadelt kõrvale ei kaldu ja ei tülita, siis sedapuhku on nad otsustanud taas metsaalust puhastada ning liiguvad mööda aluspinnast ja puid justkui lainena. Tegemist pole väikese sipelgaperega, neid on kümneid tuhandeid ja ma ei taha ei taha ette jääda. Sedapuhku läheb napilt.

Õhtul lendab Emeralt toucanet laagri lähedal ringi.

Buff-fronted Foliage-gleaner 

Long-billed Gnatwren

Plain Xenops

Golden-crowned Warbler

Black-throated Shrike-tanager

6.7

Kuna linnutiim läheb hommikul esimesena metsa ja äratab tahtmatult üles kõik puudel magavad ahvid, saame alati neilt pahandada. Siin on nad eriti jultunud: viskavad oksi ja sitta ning üritavad pähe kuseda. No mis võiks veel parem olla unise peaga pimedas metsas kõndides? Ahjaa, üks tarantel üritas mulle pükstesse ronida, kuid õnneks olid sokid kõrgele pükste ümber tõmmatud ja tarantel lihtsalt ronis mööda jalga üles kuni minu karjatus ja järsk jalaliigutus ta eemale lennutas.

Saan võrguga Buff-throated foliage-gleaner’i.

Kui olen maininud, et hommikul tuleb magamisaset raputada, et lutikatest lahti saada, siis see pole veel midagi võrreldes õhtul hammock’isse saamisega. Kuna magamisase on pooleldi riie ja pooleldi sääsevõrk ning suletud üsna tiheda krõpsuga, siis üldiselt on seal sees magada üsna turvaline. Samas nii pea kui õhtul pealambiga kusagil seisma jääda hakkab ümberringi kõik lutikatest ja muust heast paremast kihama, proovi siis nõnda hammock’isse siseneda. Pärast mõnda aega siinsete tingimustega kohanemist leian, et selleks, et vältida igaõhtuseid tapatalguid hammock’is (nii pea kui ise sisened, tulevad ka kõik putukad ja mutukad kaasa), tasub taskulamp enne sisenemist välja lülitada ning sisse lülitada alles siis kui kõik avavused on kindlalt suletud.

Tegelikult 2 hammockit, üks asjade ja teine enda jaoks 

Lutikate eest kaitstud

7.7

Duširuum
Foto autor: C. Hllava

Alates siia tulekust pole kordagi vihma sadanud, mis tähendab, et dušikraanid on ammu kinni keeratud ja niisked salvrätikud välja otsitud. Tasapisi hakkavad puhtad (või siis lihtsalt higist kuivad) riided ka otsa saama. Oh tuleks juba see vihm!

Püüan kõige kaugemal transektil kuhu minemiseks kulub 45-60 minutit. Kohale jõudes panen võrgud üles ja jään linde ootama. Mõnekümne meetri kaugusel askeldab Central-American Agouti, kes ei lase end minust üldse häirida. Täna on see esimene päev, kui ma ei võtnud fotokat kaasa. No muidugi. Agouti võib küll olla üks tavalisimaid imetajaid siin ja on mulle mitu korda ette jäänud ka teistes baasides, kuid korralikku pilti temast veel ei ole. Kirja saan Slaty-tailed trogon’i.

Teeme laagri ainsas telgis filmiõhtu, mis lõpuks muutub peagi saunaõhtuks, sest kui selles kliimas on neljale inimesele mõeldud telgis korraga 7 inimest, saab õhk üsna kiiresti otsa.

8.7

Täna osad lahkuvad ja pärastlõunal tuleb uus grupp asemele. Mina saan veel ühe nädala siin olla, kuid Ezequieli asemele tuleb Cassie.

9.7

Püüan ühe õpilasega T1 linde, Cassie teeb punktloendust. Cassie on pärit Austraaliast ning minuga kaasas olev õpilane, praegu USAs elav ja õppiv Helan on sündinud Kataris ning kuna vanemad on pärit Indiast, siis ta on mõnda aega Indias elanud. Nüüd siis USAs. Päris paljud siin kohatud inimesed on üles kasvanud mitmetes riikides (st räägivad ka mitmeid eri keeli). Kui mina ütlen, et ma olen pärit Eestist, siis küsides teiste päritolu kohta saan sageli ebaselge vastuse, sest kohati on üsna keeruline enda päritolu fikseerida.

Lisaks kõigele muule saame kätte ka paar tody motmot’i ja ühe red-billed pigeon’i. Helan on tegelenud linnuvaatlusega paar viimast aastat ning ta on võtnud missiooniks maalida oma märkmikusse kõik kohatud linnuliigid. Näitan talle hommikuga umbes 40 uut liiki, soovin talle jõudu ja jaksu nende maalimisel!

Miguel
Foto autor: C. Hllava

Õhtud mööduvad lõkke ümber. Kuna meie väikesel laagriplatsil elab kaks tarantlit, kes iga öö välja toítu jahtima tulevad, oleme nendega headeks sõpradeks saanud. Väiksem tarantel, kes elab puukännu sees sai nimeks Miguel ja suurem pingi kõrval urus elav tarantel sai nimeks Rachel. Iga õhtu meelitab valgus camp’i omajagu putukaid ja mutukaid, keda me siis neile pakume. Nad pole veel kordagi tasuta toidust ära öelnud.

10.07 Tamale tuesday

Söök on siin camp’is kindlasti kõige maitsvam. Tühi kõht on parim kokk.

11.07 

Sain esimest korda kätte isase red-capped manakini. Üsna edukas päev vanal maisipõllul toob ka kaks uut liiki: Blue-back grosbeak ja Plain antvireo. Viimase küll määrasime kindlalt alles paar nädalat hiljem.

Red-capped Manakin (kollapüks-tantsulind)

Cassie mõõdab, Leanne kirjutab kõik üles 

Red-billed Pigeon (mehhiko tuvi)

Black-faced Grosbeak

Josh pildistamas

Brown-crested Flycatcher

Blue bunting, emane ja isane

Grey-headed Tanager

Buff-bellied Flycatcher

Sulgiv kollapüks-tantsulind

12.07

Avistamiento de huellas de culo, Sightnings of ass-tracks, ehk tabel selle kohta, kes millal millistel transektidel libisenud ja tagumikule kukkunud. Kuna viimastel päevadel on omajagu sadanud, on kukkumiste ja libisemiste arv järsult tõusnud (seni küll midagi tõsist pole juhtunud). Mina pidasin vastu peaaegu viimaste päevadeni kuni murdusin ja libisesin 2 korda järjest T2 alguses ja ühe korra T2 600 meetri juures. No kurat küll! Ma tegelikult pole päris kindel, kas võidab see, kes kukub rohkem või see, kes üldse ei kuku. Tõenäoliselt ikka see, kes ei kuku. Vähemalt sain White hawk’i kirja.

Lähme alla külla jalgpalli mängima. Pärast paari mängu ühinevad meiega ka kohalikud. Tundub, et nad on siin päris palju mänginud ning pingelise mängu võidavadki nemad 3:2.

Terve küla kogunes kokku, et jalgpallimatši vaadata

seljakott higistab ka

Pärast metsas kõndimist be like 

Meeleolu

15.07 

Dos Nac’i imelised linnuhommikud, lõkkeõhtud ja lauamänguööd saavad nüüd läbi ja liigun tagasi Mancolona’sse. Esialgse plaani järgi oleksin pidanud Hormiguerosse minema, kuid juba alguses öeldi, et plaanid on muutlikud. Mis seal ikka, mul pole sinna tagasi minemise vastu midagi.

Sõidul Xpujil’i näen bussiaknast Great blue heron’it.

Linna jõudes otsustame ennast tehtud töö eest premeerida ja lähme ostame bensiinijaama kohvikust jäätisekokteile (jah, mitmuses). Wifit pole Xpujil’i kohvikutes juba mitu nädalat olnud, sest esimestel nädalatel kulutati Opwall’i inimeste poolt kõik ära ja kohalike kohvikupidajate jaoks pole see enam eriti kasumlik. Tegelikult ei tunne suurt puudust.

16.07

Mancolona ikka oma headuses: külapood, ööpäevringi elekter, kuivkäimla (katus peakohal, mitte nagu Doc Nac’is), värsked tortillad, 15 liitrit pesemisvett iga päev. See viimane tegelikult on kõigi Dos Nac’ist tulnute jaoks väga imelik ning tekitab pahameelt. Dos Nacis ei kasutanud kahe nädala jooksul kokku ka nii palju vett ja kõik said normaalselt ära elatud, keegi silmnähtavalt ei haisenud. Vist. Mitte et kõik peaksid 3 liitrit kahe päeva peale jaotama, kuid veeraiskamise peale mõtlema pani see küll.

Igal raadiosaatjal on oma nimi

17.07

Eile saabunud õpilaste grupist oli puudu paar õpilast ning nüüd, kui nad saabusid saime teada ka miks nad hiljaks jäid. Nimelt olid nad juba 3 tundi Atlandi kohal lennanud kui järsku kukkusid lennuki laest alla hapnikumaskid ja teatati, et lennukis on tulekahju ja nad peavad tagasi Inglismaale pöörduma. Selgus, et midagi eluohtlikku ei olnud, lihtsalt lennukiköögis oli midagi põlema läinud. Tagasi jõudes maandudes olid mõned ingliskeelt mitte kõnelevad inimesed segaduses, sest nad polnud aru saanud, et nad tagasi pöördusid ja lootsid lennukist välja astudes Mehhiko pinnal olla.

Tänasel võrgutamisel püüan täpselt 0 lindu.

18.07

Täna hommikune linnugrupp oli päris jutukas ning ma arvan, et pärast kõiki neid küsimusi on neil veel vähe, mida nad Eesti kohta ei tea. Ma arvan, et olen päris head reklaami Eestile teinud, mitmeid siin kohatud inimesi saan varsti külla oodata. Saame kätte ka royal flicatcher’i, linnu, keda ma olen juba 6 nädalat oodanud. Kõik olid väga lummatud selle linnu erilisest peatutist. Viimane survey Mancolonas ja selline lind!

Royal Flycatcher

Pärastlõunasel jalutuskäigul näen Streaked flycatcher’it. Veel mõned üksikud liigid lisanduvad.

19.07

Kuna kordusseired on tehtud, siis linde püüame laagri lähedal, et õpilastele linde tutvustada ning muidu tegeleme asjade pakkimisega. Tegemist on Mancolona selle hooaja viimaste päevadega. Näiteks kõik toiduülejäägid hävitame hämmastava kiirusega. Näen Plain-breasted ground dove’i

Linnutiim sai kaua magada!

Tegime Lizzie'le käepärastest vahenditest (tortillad, peanut butter, fake nutella ja kohalik mesi)

Laundry lady, kes käis iga päev meilt pesu küsimas

Mul madrats ei pidanud õhku kinni seega üsna kõva küljealune oli

20.7 „This year only two people got typhoid”

Juba eile õhtul läks enesetunne kehvaks, kuid täna hommikuga ei anna võrreldagi. Teeme hommikuse võrgusessiooni ära ja pärast seda lähen telki, kus ma vedelen poolunes kuni õhtusöögini, mis kohe kuidagi isu ei tekita ning pärast seda kuni järgmise hommikuni. Iseenesest kõik on korras, kuid lihtsalt väga halb on olla. Mingi müstiline bakter või parasiit võtab järjest inimesi rajalt maha, kõigil samad sümptomid: ei oksenda, seedimine on korras ja palavikku ei ole, kuid jaksu midagi teha ka pole. Tunnen, et üks hea uni lahendaks kõik mu probleemid aga ürita magada kui õues varjus pea 40 kraadi. Telgis on ka üsna soe. Kui saaksin, istuksin terve päeva külmas vees. Küll ma igatsen Eestit ja kõiki neid järvesid ja jõgesid.

Saan teada, et Mancolonast said kaks noormeest kõhutüüfuse, millele saadi jälile alles Dos Nac’is. Pidid haiglasse minema, et süste saada.

21.7

Uus päev, uus mina! Tervis on korras, tegemist oli vaid 24-tunnise tagasilöögiga.

Sõidan taas Xpujil’i, sest viimased kaks nädalat veedan KM20s. Saan bussiaknast taas ühe uue liigi: Neotropic cormorant istus mingis poolkuivanud tehisveekogus.

23.07

KM20 on pärast suurt tormi veidi muutunud, mitmetes kohtades on langenud puud ja osad telgid on vahetanud asukohti. Tervitan taas sõpru, keda pole ammu näinud, mõni neist on siin baasis veetnud juba 7 nädalat.Eile saabus ka uus grupp õpilasi, 40 tüdrukut ja paar õpetajat.

Teeme Cassiega seiret T1. Tagasi kõndides näeme Singing quail’i.

24.07

Lähme õpilastega Crocodile aguada juurde linde vaatlema. Aguada on küll pigem kuivanud, kuid selle keskel viibutab saba üks esimesi Põhja-Ameerikast tulnud rändlinde – Lousiana waterthrush.

Louisiana Waterthrush (Jõgisäälik)

Collared Aracari (kaelustuukan)

Plain chachalaca (võsa-tšatšalaka), kõigi pika unega inimeste äratuskell

25.07

Teen Ezequieliga koos punktloendust, et veel kinnistada viimaste nädalate jooksul saadud linnuteadmisi. Transektilt tagasi kõndides kuuleme Crested guan’i.

Pärastlõunad ja õhtupoolikud mööduvad muuseumi taga Calakmuli suunduvat teed vaadates, ikka lootuses näha loomi teed ületamas.

28.07 

Järjekordne retk õpilastega linde vaatlema, lisaks umbes 30 liigile saan kirja ka Scaled pigeon’i. Vaatamata eelarvamustele osutus 40-pealine tüdrukutegrupp üheks toredaimaks grupiks siin, sest peaaegu kõik on asjast väga huvitatud ning ei hädaldanud ka varase äratuse pärast.

Kaugematele transektidele tuleb autoga minna

Mexican parrot snake

Northern-barred woodcreeper

Boat-billed flycatcher

Istume õues laua taga ja jutustame. Meiega liitub järjest inimesi ning lõpuks seal me oleme, mina Eestist, Leanne Iirimaalt, Joe ja Moana Itaaliast, Alex Keeniast, Lizzie Uus-Meremaalt, Corina Rumeeniast, Ivan El Salvadorist, Esteban Mehhikost, Gabby USAst, Cassie Austraaliast – kõik täiesti erineva taustaga ent samas nii sarnased. Kõik nii head sõbrad.

29.07

Enamik siinolijatest lahkub täna hommikul. Kuna nii mõnegi ekspeditsioonikaaslasega olen järjest koos olnud juba üle kuu aja, on nende lahkumine väga kurb. Ei tea, kas näen kedagi neist kunagi uuesti? Parem oleks, et näen!

Koristame laagri kiirelt ära ja jääme ootama uut õpilastegruppi. Kui nad saabuvad teeme ära kõik need vahvad tutvumismängud ja suundume Alexiga muuseumi taha. Kuna mulle äärmiselt kallid kõrvaklapid kadusid mõni päev tagasi (varastamine pole välistatud) kasutasin mingeid kohalikke klappe. Noh, nüüd pärast kuud aega ilma mingi mobiiliühendusetta otsustas Spotify kinni keerata kõik muusikakraanid. Oh god damn.

Viimane nädal Mehhikos võib alata. Teen muuseumi taga uinaku kuni vihm hakkab nõnda tugevalt sadama, et mu küljealune märjaks saab. Lähen pakin hammock’i ja asjad nõnda, et vihm neid ei ohustaks.

30.07

Ma loodan, et üks päev on mul taas võimalus Mehhikosse tulla ning minna Ezequieliga linde vaatama kõigisse nendesse linnuoaasidesse, millest ta mulle pidevalt räägib. Teeme koos punktloendust, kuuleme Crested guan’i.

Täna õhtul sajab kõvasti vihma ja äikesest ka puudust ei tule. Vihmahooaeg võtab tuure üles, mul on hea meel. Hommikuti sajab vihma väga harva nii et minu seireid see niikuinii ei ohusta. Vihm on siin mõnus, sest pärast seda lõhnab mets hästi ning temperatuur läheb madalamaks, muutub talutavaks.

3.08

Loen raamatut ja vedelen hammock’is. Sellele eelnes muidugi seire transekt neljal. Siinsed transektid ei väsita, kuid rutiin väsitab küll. Tundub, et crested guan jääb viimaseks metsaliigiks, kelle siit saan. Ehk mõni tuleb veel bussisõiduga? Nii palju potentsiaalseid sulelisi on siin piirkonnas veel nägemata. Neid, kellega olen nüüd tuttav, hakkan kindlasti Eestis olles igatsema. Kuidas ma lähen metsa spot-breasted wren’i laulu kuulmata. No kuidas?

4.08

Viimane päev, viimane seire (opportunistic). Saame lõpuks kätte melodious blackbird’i, keda oleme jahtinud juba viimased mitu päeva. Nii pea kui võtame võrgud maha hakkavad ümberringi linnud peaaegu, et hüsteeriliselt laulma (ausalt). Tundub, et nad saavad nüüd tähistada, saavad taas aastaks linnuhulludest rahu. Linnud on inimeste kohaloluga ära harjunud küll, kaks kuud tagasi väga arad papagoid ja tuukanid on nüüd pidevalt vaid kümnekonna meetri kaugusel puul istumas ja chechen’i marju nosimas. Näen üle lendamas kahte Lesser nighthawk’i.

Pakin enda asju. Lähme Alexi ja Pepega muuseumi taha, ostame kolm arizona’t. Ekspeditsioon on peaaegu läbi. Jälle sajab üks suur sahmakas vihma, nagu igal õhtul sel nädalal.

Mulle sosistatakse kõrva, et kusagil toimub pidu. Sisse saab vaid VIP-piletitega.

5 tundi hiljem mõõdame ja uurime science room’is Sonia ja Pepega gekosid ning sööme draakonivilja.

5.08

Asjad tuleb vaid bussi tõsta ning saab veel viimase pilgu heita laagrile, kus veetsin kokku pea neli nädalat. Vähetõenäoline, et lähiajal siia tagasi satun. Kuna ekspeditsioon kestab veel ühe nädala, siis osa seltskonda jääb veel siia – hüvastijätt kestab õige pikalt ning on kurb. Head aega Calakmul, head aega jaaguarid, head aega linnud ja head aega mets. Muidu ütleks telgis (või hammock’is) magamisele ka head aega, kuid ma lähen siit otse Vaiblasse ehk see tsükkel jätkub tõenäoliselt suve lõpuni.

Xpujil’i jõudes võtame peale ka Hormiguerost saabunud, täna lahkuvad välitöölised ning toredaks üllatuseks on hoopis kõik Hormigueros olnud staff siin ehk saame ka teistega hüvasti jätta. Üks emotsiooniderohke 15 minutit. Pärast seda loksume 6 tundi bussis. Bussiaknast lisan retkenimekirja veel heinamaal toituvad Cattle egret’id ja üle tee lennanud White-toothed kite’i. Merele lähemale jõudes tiirutab taevas mitmeid Magnificent frigatebird’e. Frigatebird ongi retke viimane liik – tähistab 162 linnuliigiga nimekirja lõppu. Retke alguses küsisime Jamesiga Enriquelt ja Ezequielilt, et kui pikk see nimekiri võiks siin praegusel aastaajal tulla, võttes arvesse kõiki neid tingimusi, mis meile linnuvaatluseks pakuti. Nad arvasid, et maksimaalselt 180, kuid seda täis saada pole niisama lihtne. James sai 170 liiki, mina 164, kokku saime tõenäoliselt 180 täis. 164st linnuliigist 161 olid liigid, keda nägin esimest korda, kaelus-turteltuvi, kodutuvi ja veisehaigrut olin juba varemgi näinud.

Jõuame juba pärastlõunal Cancuni. Peame plaani viimase õhtu osas ning jõuame üksmeelele, et võiks õhtusööki koos süüa. Viime oma seljakotid ja muu kraami hostelisse ja lähme lõunaks takosid sööma. Veel natuke kohalikku toitu!

Pärast õhtusööki kõnnime veidi linnas ning suundume tagasi hostelisse. Kuna minu lend läheb järgmisel hommikul, jätan kõigiga hüvasti.

Meeleolukas õhtusöök

6.08-7.08

Hommikul sõidan lennujaama, lendan USA, Hollandi ja Rootsi kaudu tagasi Eestisse.

*hiljem*

Nüüd siis saigi ekspeditsioon läbi. Kuidas seda kokku võtta?

Ega see niisama lihne ei olegi. Elumuutev kindlasti, sest see avas mu silmad mitmeski mõttes. Kõik retke jooksul kohatud inimesed inspireerisid mind – ma leidsin palju mõttekaaslasi, ma kuulsin palju lugusid (õppisin teiste kogemustest), ma nägin oma silmaga, kuidas looduse kaitsmismisesse panustada soovivad inimesed tegid tööd suure hoolega ja armastusega. Mind kutsusid külla inimesed kõigilt kontinentidelt ja mina kutsusin neid Eestisse. Ma andsin enda panuse selle metsatüki loomade uurimisse ja nende kaitsmisesse ning mul on selle üle siiralt hea meel.

Kas ma lähen Mehhikosse tagasi?

Jah!

Veel mõned pildid:

Grey-throated Chat laulab kusagil tihnikus

See ongi see muuseumi tagune, millest aeg-ajalt juttu oli

Üks maagiline koht 

Uni kippus peale tulema

Snail-eating Thirst-snake

Tarantel tuli Science room'i

Kui seda aguadat esimest korda nägin oli see veest tühi

Leanne, Joe ja Mina

Keel-billed Toucan oli puu otsas

Cassie ja Ezequiel

Grey-throated Chat (yucatani rubiinsäälik)

Leia pildilt konn 

Sipelgas tahtis ka pulgakommi

Red-throated Ant-tanager'i pesa

Jungle mail

Mancolona 

Mancolona

Umbes nii ära väsitas linnuseirete tegemine, James lõunauinakut nautimas

Muuseum

Dwarf geco

Black witch-moth, umbes käelabasuurune

Ezequiel tõi meile viimasel õhtul PITSAT!

Lõbus